“Laulme akassime Triinuge joba siss, ku ollime alle väikse plikatirtsu. Mia laulse kige rohkemp kiigu pääl, nõndasama lihtsält esiendele. Improvisiirse oma mailmast ja laulu lennäsive mineme ku kevädise pilve. Nüid mõni aig iljemp om akanu mõne nendest ka jäämä. Väega pallu om miu inspiriirin mulgi kiil. Sii om miu kodukandi kiil, mis kõlap luulen ime kenästi ning vannun laulen kand endage lugusit ja märke läbi aja ja igäviku. Laulame kigest, millest om lauldu joba sajandit. Ei midagi vastset… Või ehk sisski, aga sii jäägu joba kulleje, ütenlaulja enge pääle.”